Kaks Apelsini – elu päästev lugu ühest kanjonist

​

Ühel järjekordsel seiklusel, seekord Türgi Kemeri piirkonna metsikus looduses, juhtus midagi, mis pani elu väärtusi uue pilguga vaatama ja suhteid apelsinidega ümber hindama ;)

 

Üksinda avastades sügavat ja unustusse vajunud kanjonit – kohta, kuhu ei paistnud olevat astunud ükski inimjalg ega muu olend, leidis üks Apelsin end ootamatult lõksust. Mõlemal pool kõrgusid püstloodis, paarisaja meetri kõrgused kaljuseinad. Seljataga libisesid mööda 85-kraadise nurga all siledaks lihvitud kiviliud, mida mööda oldi just hetk tagasi hooletult alla tuhisenud. Ees aga haigutamas 8 meetrine astang, koht, kus oleks voolava vee korral olnud imeline juga ja võimalus sooritada uhke kaljuhüpe. Seekord aga oli basseinis vaid hunnik auto suuruseid kivimürakaid.

Tagasitee puudus, edasitee veelgi rohkem.

 

Päike loojus, kanjonisse saabus vaikus, mida katkestas vaid kullide rahutu tiirutamine pea kohal. Nii sügaval kivide vahel ei töötanud ükski sidevahend – ei levi, ei GPS, isegi GLONASS ei ulatunud sinna.

 

Päev oli olnud pikk ja kurnav. Üle kilomeetri tõusu, higine rännak ja kõik, mis joodav või söödav, oli juba ammu otsas.

 

Peaaegu kõik... sest seljakotis oli alles üks apelsin.

Tollest hetkest sai apelsinist parim sõber, kaasteeline ja elupäästja. Ta oli ainus, kellega pidada plaane, ainus, kellelt sai vedelikku ja energiat, et vastu pidada teadmata kaua kestvas olukorras. Üksi lõksus olles tundus see üks apelsin maailmakuulus kangelane – ja õigustatult. Kõik lõppes õnneks hästi.

 

Aga kui üks apelsin võib päästa elu, siis kaks apelsini võib päästa veel rohkem. Nii sündiski idee: Kaks Apelsini. Nüüd seiklevad need kaks sõpra koos mööda maailma, ronivad mägedesse, ekslevad kanjonites ja avastavad elu maitseid, sest seiklusi – nagu ka apelsine – on alati parem jagada kahe peale.

Sellest hetkest peale on neil alati kaasas kaks apelsini, valmis igaks ootamatuseks. Ja nüüd kutsuvad nad ka sind kaasa – tule, värskenda oma elu seiklusega!